Ah, kui hea mul oleks olla hea, ah kui väga mul meeldiks meeldida.

See blogger on enda kujundust muutnud. Mul läks mingi pool tundi aega, et üldse aru saada, kuhu ma kirjutama pean. Lollakad uuendusmeelsed... lollakad.
Nii, ma kirjutan siia nüüd selle mõttega, et olen üksi korteris, Ennu arvuti on ka koos minuga üksi. Mari läks ära tlna. Enn on kadunud. Ta on vist surnud.
Ma olen terve nädala ainult näkileiba söönud. Päris hea seedimise soodustaja teine.

Mul on üks saladus, mul on üks hea laul peas kummitamas. SEE LAUL.

Ma arvan, et mul pole midagi tarka eriti öelda, nii et ma pikin siia blogisse sisse mõned lambised dialoogid.

***
Mari: "mul tulid "need" 5 päeva varem.."
Linda: "Hmm, su rasedus on miinustes"
***

Aa, mul tuli meelde, et mul on midagi viimasel ajal viga. Ma ei suuda enam normaalselt rääkida ja sõnu moodustada või käänata. Keel läheb sõlme ja lihtsamad sõnad lähevad meelest ära. Nii et see on tõsi, ma hakkangi jürgensteinistuma nagu ma kartsingi... et ma pean enne pikalt mõtlema, mida ma öelda tahan. Näiteks, olukord: Kristiina ja Enn räägivad midagi huvitavat või erutavat ja ma tahan neile ka midagi tabavat vastu öelda ja mul oli see lause isegi peas olemas, aga välja tuli vaid: "Blüböäaääglirr!" Ja see pole ainus sarnane juhtum.

Tahaks, et mu tulevases kodus oleks helerohelised kardinad. Niiiiiiiii väga tahaks. Mõelge, helerohelised kardinad! Tundke nüüd lihtsatest asjadest rõõmu, sõbrad! ROHELISED KARDINAD. ja mitte lihtsalt rohelised, vaid HELEROHELISED.

***
Kristiina: "Linda, ära ole kogu aeg nii rõõmus."
Linda(mõttes): "That hurt.." Linda(mitte mõttes): Oh, mis hahahha :D:D"
***

Tegelt ma pole alati rõõmus. Üks kord ma kuulsin lugu, kus mees arvas, et ta on siil ja ta ei julgenud teisi kallistada.. See tegi mu mõneks ajaks täitsa kurvaks.
Ma tahan nüüd seda laulu ka kuulata