
ohh, eile oli Öölaulupidu ja mul on nii kohutavalt toredad sõbrad, kellega koos on hää laulda.
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab,
karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Jah, see emotsioon oli lihtsalt kirjeldamatu. Ootan juba suve, kus saab sellistel üritustel paljupalju rohkem käia.
Täna oli raske olla, ilmest siiski magamatusest. Jälle magati Mari-Anne voodis kolmekesi... seekordne ohver oli meil Enn. Aga loomulikult me rääkisime üksteist magama, mitte ei jäänud vait, nagu inimestel üldiselt tavaks on magama jäädes.
Lausa piin on käia koolis kui väljas on 24 kraadi sooja. Käisin mööda

Suur osa meie klassist on praegu teatris. Mina ei läinud :/ Jalutasime siis viimase tunni ajal Hellega mööda Rüütli tänavat (meil polnud viimast tundi seoses teiste teatrisse minekuga) ja vaatame, et mis toimub.. kooli ees on jube palju rahvast.. Jõuame lähemale.. KÕik on treffneristid! MA küsin esimese ettejuhtuva käest poolmeeleheitliku häälega, et "mis laaahti?!" Kõik hakkavad naerma.. "Kus te olete olnud? Praegu on tuletõrjeõppus"
Fakk.
Üldiselt on natuke kurp tuju, sest inimesed ei lase rahulikult elada. Aga mnjh. Lähep nagu lähep.