ILAVOOL!!

- ilavool on eesti keelne vaste I love you'le! close enough?

Olen nüüd kodus.. Käisin Vabaduse laulul, mida ootasin vist Soomes käigust peale.. Ja ootused olid teised, kui tulemus ise.
Võtsin Kalevi kaenlasse ja vedasin ta Tallinnasse, seal ootasidki meid juba Mari ja Enn. minu musirullid. Ööbisime Mari juures ja öösiti olid meil seiklused. Nt vajusime kolmekesi Ennu ja MAriga ühte pisikesse voodisse, aga ära sealt ka enne ei tulnud kui alles kell pool6 hommikul koos Mariga :D ... et siis Ennul ruumi oleks.
Vahepeal tutvusime kohalike elanikega ka. Tädid bussis, kes olid päris äksi täis ja tegid nalja nii et munad märjad. Silmamunad muidugi.
õhtul hilja tšillisime veel Mari küla peal. Lendasime õhus kuni maandusime feissplänti! :D
Järgmisel päeval ootasime päev otsa Vabaduse laulu. Käisime heina sees hullamas ja sõime Mari Ameerika "sugulastega" vutte.
Ja siis tuli oodatud sõit lauluväljakule. Mina ja Mari pandi ruumikitsikuse tõttu pagasnikusse. jee. mullikile!
Jõudsime sinna. Brainstorm üritas publikut õhutada kaasa laulma, aga loll eesti rahvas otsis kurbade silmadega õlleputkat ja grillvorsti. Uus Õllesummer oli käimas :S vähemalt selline mulje jäi. Me vaikselt hakkasime masendusse langema ja pettusime ürituses mida me nii kaua olime oodanud. Tervitasime Ennu ema ja läksime kõndima... Ja siis ETSKAE! Grete!! Sind oli niiiiii tore näha! Tüdruk kelle õlgadel oli kaks päeva pidutsemist, aga jutt oli ikka lõbus :)
Ja siis selle suure masenduse tõttu me otsustasime selle vooluga kaasa minna ja läksime õlle-siidri järjekorda. Võtsime kõik neljakesi pisikese purgi ja leidsime paraja paiga muruplatsil. Tegime plõkssss purgid lahti, esimene sõõm ja "Tere! Meie oleme Eesti politsei!" FAKK
olen jah teinud asju, mis pole alaealistele sobilikud, mõistlikuse piirides, aga kindlasti hullemini kui see... aga vahele pean ikka jääma pool aastat enne täisealiseks saamist, ühe lonksuga ja 0,04 promilliga :S See on ebaaus ja loll!
Mina olen loll ja teised ka.
Minu juhtumit aga hakkas menetlema üks väga vahva tädi. Võrdlemisi. mari see eest sai plaatinablondi ja geelküüntega ülbiku. Need kaks oleks peaaegu seal kaklema läinud. Ja tema ülekuulaja oli ka loll , ise ametnik, aga lauluväljakut ja Treffnerit ei oska õigesti kirjutada. -.-
Minu oma aga oleks peaaegu mu pärast nutma hakanud :S Tal hakkas minust nii kahju. "Oled õpilane? Elad omapäi? teenid trahvi jaoks ise raha? Ja pole tavaliselt selline? oioioi, ma ei tahaks sulle üldse seda teha... helista ise emale jah.. " Siis kuulas rahulikult kuidas ma emaga räägin ja ta süda härdus aina enam. :D jah Ta oleks vist isiklikult mind koju saatnud, magama pannud ja teki ka veel peale kohendanud, lisaks veel laubale musi andnud, sest ma ta vaatas mind nagu oleks ma mingi kadunud väike kutsikas, kes lihtsalt kogemata tegi midagi halba, sest ta on ju alles väike ja rumal. Jap midagi sellist ta vist arvas minust. Vähemalt nägu ja jutt ja suhtumine oli selline. Mari aga eemal samal ajal tahtis mu maha lüüa sellise vedamise pärast, sest samal ajal tappis ta mõttes oma menetlejat küüneviili või mai tea.. lusikaga.
Siis oligi kogu peotuju rikutud.. Ja meie vanemad muretsesid kõik täiesti erinevate asjade pärast nagu välja tuli ja Mari ära märkis. Ennu ema: oli pahane, et teda kohale ei kutsutud (endine politseinik ikkagi) Mari ema: Avalikus kohas nõnda istumine on ju lausa inetu! Minu ema: Vaesed noored ei saa nüüd sellise vahejuhtumi pärast õhtust rõõmu tunda..
jah, hästi läheb.
Läksime vaikides ja vastassuunavööndis sõites koju. Istusime söögilauas ja kuulamise väikest väitlust.. mille tulemusena sain aru, et kuigi elukogenud ja tähtsad täiskasvanud arvavad ennast palju teadvat, siis ei... seda nad alati pole. Vahepeal tuleks mõelda ka natuke mustvalgelt, et siis hiljem rõõmu tunda muudest värvidest.. Aga riigiasjades alati end optimistlikult tunda on mõttetu! Olgu, see on kõrvaline.
Järgmine päev tšillisime Tallinna peal. Käisime parkides ja Enn läks vanematega koju. Siis pookisime MAri ja Kaleviga enda külge mingi Tallinna eluvenna, kes lõpuks mari numbrit tahtis jne. Kutt (loe: mees üle 40) oli päris jutukas. ohutu, aga tüütu :D.
Siis loksusime vennaga rongis koju. Pärast neid kahte-kolme päeva oli kodus uni õige magus :)

C'est la Vie!

Kaisa tegi mu Kabina modeks ka facebookis... nüüd saan süütuid treffneriste peole kutsuda :)