Hmm, teen täna veel ühe postituse.
Võtsin täna aja endale. Eriti hea, kui telefon kadunud on. Mitte keegi ei saa mind kätte ja see on vabastav. Veetsingi aega iseendaga ja käisin jalutamas. Tegelikult tunnen ennast ikka nii rumalana. Praegusel hetkel nagu ei lähe...
Aga ma tean, et see kõik on mõtlemises kinni, aga mis ma teha saan? Ja jalutades jõudsin otsusele, et pean ennast muutma. Edaspidi ei saa ma enam haiget ka.
Võtsin maast oksa ja kirjutasin tee peale, mis minust edasi saab. Mulle lihtsalt aitab.
Tahaks suveks ära kaduda. "Nipernaadi", ega see niisama mu lemmik eesti film pole. Võtaks ratta ja läheks rändama.
Ma ikkagi arvan, et selle kuradi teksti kirjutamine oli ka mõttetu, aga oh well, who gives the sh...
Lõik Mari-Anne blogist:
Mine persse Linda, kes sa oled nüüd feik-ginger aga sul on ikka hing sees. Mine persse selle eest, et sa oled nii lihtne ja samas nii keeruline ja et sinuga on alati nii hea ja sõnu polegi vaja.
Mari! Faking Mari! Sa kuradi hea inimene, kes oskab õigel ajal msnis rääkima hakata, just sel hetkel kui ma oleks murdunud.
No comments:
Post a Comment