MY-HAND-IS-A-DOLPHIN

Oh jess. Ma olen jälle kodus. Neljapäeval läksin Mari-Anne juurde. pidu. haigelt hea.
Mari-Anne ja Kristiina ning ma moodustavad meie No Judging Breakfast Club'i. officially.
Ma juba igatsen neid. Hetkel moodustame meie küll omavahel perekonna. Elame ju koos juba kah. Me võime kõike üksteisega jagada ja me elame üksteise elusid ning rõõmustame üksteise õnnestumiste üle (antud konkreetsel juhul muidugi kiljusime, aga see selleks). Ja seda kõike täiesti loomulikult, ilma pingutamata. See ongi perekond. Ma pole midagi sellist varem inimeste vastu tundnud :)
Eile pidin mingile sünnipäevale minema, aga me olime kõik omadega läbi ja tšillisime oma NJBC-ga kodus. muffineid tegime ka. Oh, kuidas ma teid jumaldan, naised. Teiega koos on nii sürr, aga hää!
mõned korrad jõudsin nüüd Punamütsikese proovis ka käia. Ah õige. Kana oli puudu ju! Mari-Anne oli nõus aitama :) nice.

Mõned terad viimastest päevadest:
Knock-knock!
Who's there?
Tsu.
Tsu who?
Tsunami!!!
-
Hmm, kuidas suitsetada tulnukatele arusaadavas keeles?
-
Ma ei oleks arvanudki, et elu võib olla nagu komöödiasarjas (jah, ma ei oleks seda tõesti iialgi arvanud, aga nüüd siis nägin, et jah.. ta võib siiski)
-
My hand is a dolphin!!! (Me tellime selle kirjaga t-särgid ka ja oodake vaid!!)

Mis kõige gruuvim?! Kristiina ja Mari-Anne tegid minu eest otsuse ära. Me peame mu sünnipäeva Mari-Anne juures. Teemaks 70.-ndad!! haigelt hea-haigelt hea! That's 70's show ja elu on juba PÄRISELT komöödiasari.